SISUKORD
Bardet-Biedli sündroom (BBS) on haruldane haigus, mis mõjutab mitmeid organeid, sealhulgas neerusid:
BBS-i põhjustab ebanormaalselt toimiv rakukomponent, mida nimetatakse ciliumiks (või cilia, mitmuses, eesti keeles “ripsmeke”) ja mis esineb mitmetes eri elundite rakutüüpides.
Cilia on pikad, õhukesed, karvataolised väljaulatuvad osad, mis võimaldavad rakul võtta vastu signaale väljastpoolt ja seestpoolt. Seetõttu liigitatakse BBS-i „tsiliopaatiaks“.
Haigust kirjeldas esimest korda iseseisvalt 1920. aastal prantsuse arst Georges Bardet ja 1922. aastal Ungari-Austria patoloog Artur Biedl. Sellest ajast alates on maailma meditsiinilises kirjanduses avaldatud üle 200 BBSi juhtumi. 2000. aastal avastasid teadlased Bardet Biedli sündroomi põhjustava geenimutatsiooni. Uued andmed näitavad, et BBS-I tekkega on seotud vähemalt 24 geeni. Neid geene nimetatakse sageli BBS-geenideks ja neil on kriitiline roll ripsmekeste funktsioonis.
Varem kirjeldati Laurence-Mooni-Bardet-Biedli sündroomi ühe haiguse all, hiljem eraldati Laurence-Mooni sündroom (LMS) ja Bardet-Biedli sündroom, kuid BBS-i ja LMS-i erinevused ei olnud selgelt määratletud. Sageli vaieldakse selle üle, kas LMS on eraldi seisund või BBSi variant. Erinevalt BBS-st on LMS seotud raskustega keha liigutuste kontrollimisel ja spastilise parapleegiaga, mida BBS-i puhul tavaliselt ei esine.
Tsiliopaatiad on rühm haigusi, mis on põhjustatud geneetilistest mutatsioonidest, mille tagajärjeks on ripsmekeste talitlushäired, mis mõjutavad paljusid inimkeha organeid. Kuna ripsmekesed paiknevad paljudel keharakkudel, on haigused tavaliselt keerulisemad ja hõlmavad mitut organit, mistõttu neid nimetatakse sündroomideks.
► Ripsmekeste düsfunktsioon on praeguste uuringute objektiks, sest nende rollist enamikus kudedes on väga vähe teada, ehkki need põhjustavad nii raskeid haiguseid.
Muud teadaolevad tsiliopaatiad:
Alströmi sündroom, Asfüksiivne rindkere düsplaasia (ATD), Jeune’i sündroom, Ellis-van Creveldi sündroom, Jouberti sündroom, Leberi kaasasündinud amauroos, McKusick-Kaufmani sündroom, Meckel-Gruberi sündroom, Nefronoftiis, Orofatsiaaldigitaalsündroom, Polütsüstiline neeruhaigus, Primaarne tsiliaarne düskineesia, Senior-Lokeni sündroom, Sensenbrenneri sündroom, Lühikese ribi-polüdaktüülia sündroom
Bardet-Biedli sündroomi põhjustab ainult ühe geeni muutus (mutatsioon) ja seetõttu nimetatakse seda monogeenseks. Sündroom pärandub autosoom-retsessiivselt. Mida see tähendab?
Autosoomse retsessiivse haiguse tekkimiseks peab laps pärima kaks muteerunud/vigast koopiat geenist, mis asuvad mujal kui sugukromosoomides, üks kummalgi vanemalt. Kui pärandatakse ainult üks muteerunud/vigane geen, ei ole lapsel BBS, vaid ta on sündroomi kandja. Iga raseduse puhul on 25% tõenäosus, et laps saab mõlemad mutatsiooniga/vigased geenid ja seega on tal BBS. Mõlemad sugupooled on võrdselt mõjutatud.
Praeguseks (2023.a) on tuvastatud 24 BBS-geeni mutatsiooni. BBS-geenid on erinevate BBS-valkude “ehitusplaanid”, mis on olulised ripsmek-este funktsioonis ja mõnedes rakutrans-pordi mehhanismides. Kui üks BBS-valkudest ei toimi (vastava geeni mutatsiooni tõttu), ei tööta kogu aparaat nii, nagu ta peaks, ja see toob kaasa haiguse avaldumise.
Miks on minu lapsel BBS?
Enamikul juhtudel on inimesel BBS, sest ta on pärinud mõlemalt vanemalt ühe koop-ia vigasest geenist ja seega on tal kaks koopiat samast vigasest geenist. Haiguse kandjatel ei ole tavaliselt mingeid haiguse tunnuseid ja sümptomeid, sest lisaks vigasele geenile on neil ka teine, normaalne geen.
Selle haiguse esinemissagedus Euroopas on hinnanguliselt 1 inimene 150 000-175 000 kohta. Mõnedes isoleeritud populatsioonides (nt Iisraeli beduiinide ja puertorikolaste seas) on see levinud sagedamini: umbes 1inimene100 000 kohta.Spetsiifiliste kliiniliste tunnuste esinemine võib ajendada geneetilist testimist.
Kas haigus võib ilmneda teistel pereliikmetel?
Kui ühel pereliikmel on geneetiliselt kinnitatud BBS-diagnoos, võib pereplaneerimise eesmärgil testida õdesid-vendi ja teisi sugulasi, et näha, kas nad kannavad vigast geeni.
Teadmised BBS-mutatsioonist perekonnas võivad olla aluseks ka sünnieelsele sõeluuringule, kui vanemad soovivad varases raseduses teada saada, kas loode on haigestunud.
Perekonna planeerimine BBS-i mõjutatud inimestele: geneetiline nõustamine
BBS-ga inimesed, kes soovivad saada lapsi, peaksid saama geneetilist nõustamist. BBS-i põdeva inimese partnerit tuleks testida kandja staatuse suhtes, et teha kind-laks, kas nad kannavad haigust põhjustavat mutatsiooni samas geenis. Kui partner on sama geeni mutatsiooni kandja, on iga lapse puhul 50% tõenäosus sündroomi tekkeks. Kui mõlemal vanemal on BBS, mille mutatsioonid on samades geenides, siis on BBS kõigil lastel.
BBS-i patoloogi
Mis on cilia ehk ripsmeke ning mis on tema ülesanne?
BBS-i tekkemehhanism on endiselt ebaselge, kuid BBS-i puhul esinevate häirete peamiseks põhjuseks on ebatavaliselt toimivad või struktureeritud ripsmekesed. Ripsmekesed on õhukesed, karvataolised struktuurid, mis on nähtavad ainult mikroskoobi all. Need esinevad peaaegu kõigi meie keha rakkude pinnal. On olemas eri tüüpi ripsmekesi, mis täidavad erinevaid funktsioone. Üksiku ripsmekese pikkus on 1-10 mikromeetrit ja laius alla 1 mikromeetri. Ripsmekestel on mitu erinevat tüüpi:
Neid, mis suudavad liikuda, nimetatakse liikuvateks ripsmekesteks. Need asuvad kopsu, hingamisrakkude või keskkõrva pinnal, kus nad aitavad rütmiliste, laineliste liigutustega eemaldada lima ja nakkusetekitajaid. Need ripsmekesed mängivad olulist rolli ka sperma liikumises.
Ripsmekesed, mis ei ole võimelised liikuma, nimetatakse mitteliikuvateks ripsmekesteks ehk primaarseteks ripsmekesteks. Need struktuurid võtavad vastu signaale väljastpoolt rakku ja edastavad neid raku sisemusse, võimaldades naaberrakkudel omavahel suhelda. Näiteks neerus võivad rakud saada signaale uriinis olevate kemi-kaalide taseme kohta.
Ripsmekesed mängivad väga olulist rolli juba enne sündi, võimaldades embrüo arengut, rakkude rännet ja organite diferentseerumist. Ripsmekeste peamine funktsioon on sensoorne ja neil on oluline roll lõhna-, nägemis-, puute- ja temperatuuri tundlikkuses.
BBS-i puhul on primaarsete ripsmekeste funktsioon häiritud.
On näidatud, et BBS-is osalevad geenid kodeerivad valke, mis vastutavad ripsmekeste funktsiooni või arengu eest. Primaarne ripsmeke koosneb basaalkehast (tumesinine) ja mikrotuubulitest koosnevast torukujulisest struktuurist (roheline). Ripsmekeses on 24 erineval BBS-valgul erinevad funktsioonid.
BBS1, BBS2, BBS4, BBS5, BBS7, BBS8, BBS9 and BBS18
Need kaheksa BBS-valku moodustavad stabiilse kompleksi, mida nimetatakse BBSoomiks ja mis reguleerib molekulide liikumist tsiliaarmembraani. Mõned teised moodustavad šaperoniinikompleksi, mis on oluline BBSoomi korrektseks ehitamiseks. Mõned teised BBS-valgud aitavad BBSoomii lõplikku asukohta paigutada. BBS-valkude osaliselt kattuvad funktsioonid selgitavad, miks erinevate BBS-geenide erinevad mutatsioonid põhjustavad sarnaseid haiguse tunnuseid ja sümptomeid.
BBS mõjutab paljusid organeid ja sümptomid võivad patsientide vahel, isegi ühe ja sama perekonna piires, märkimisväärselt erineda. BBS on klassikaliselt määratletud kuue tunnuse alusel (seoses: aju, silmad, kaal, käte ja jalgade kõrvalekalded, reproduktiivne süsteem, neerud). Sündroom diagnoositakse tavaliselt imikueas. Tavaliste sümptomite hulka kuuluvad rasvumine, nägemishäired, lisasõrmed ja/või -varbad, neerude defektid ja õpiraskused, poistel munandite düsfunktsioon. Kuigi BBS-i võib diagnoosida geneetiliste testide alusel, mis näitavad mutatsioone konkreetsetes geenides, võib esmaste ja teiseste sümptomite esinemise alusel määrata, millistel patsientidel kahtlustatakse BBS-i esinemist ja kes vajavad geneetilist uuringut. Diagnostika, mis põhineb esmaste ja teiseste tunnuste esinemisel, mida tuntakse ka suurte ja väikeste kriteeriumidena, pakkusid Forsythe ja Beales välja 2003. aastal.
BBS võidakse diagnoosida, kui isikul on teadaolevalt vähemalt kolm suurt ja kaks väikest sümptomit või kui tal on vähemalt neli suurt sümptomit.
Nende kliiniliste kriteeriumide kasulikkust võib piirata asjaolu, et paljud neist kliinilistest tunnustest ilmnevad lapse arenedes järk-järgult ja seega on pakutud diagnostiliste kriteeriumide tundlikkus väikeste laste puhul madal. Lisaks sellele ei vasta mõned geneetilise diagnoosi saanud patsiendid alati kliinilistele diagnostilistele kriteeriumidele ning sümptomid võivad olla erinevad isegi sama geneetilise mutatsiooniga patsientidel. Seetõttu on oluline, et: nende kliiniliste kriteeriumide esinemist kontrollitakse perioodiliselt lapsel, kelle puhul kahtlustatakse BBS-i.
BBS kliinilise diagnoosimise kriteeriumid
| Suured kriteeriumid | Väikesed kriteeriumid |
| Võrkkesta degeneratsioon (Kolvikeste-kepikeste düstroofia) | Kõõrdsilmsus (strabism Silmaläätsede ähmastumine (katarakt) Sarvkesta paindumine (astigmatism) |
| Täiendavad sõrmed/varbad (polüdaktüülia) | Normaalsest lühemad sõrmed/varbad (brahüdaktülia) Kokkukasvanud sõrmed/varbad (sündaktüülia) |
| Kehatüve rasvumine | Kõnehäired |
| Õpiraskused | Hilinenud areng/käitumishäired |
| Neerude väärarengud | Ebanormaalselt suur uriinitootmine või väljutamine (polüuuria) Liigne vedelikutarbimine (polüdipsia) Magediabeet ehk diabetes insipidus |
| Munandite vähenenud funktsioon (hüpogonadism) (meestel) / suguelundite väärarengud (naistel) | Puseriti hambad/ hypodontia ehk hammaste tekkimatus/ väikesed juured/ kõrge kaarjas suulagi Kraniofatsiaalne düsmorfism |
►Allpool on toodud üksikasjad peamiste ja väiksemate sümptomite kohta
1. Rasvumine
Rasvumine on rasvkoe liigne kogunemine kehas. Üldkasutatav rasvumise klassifikatsioon on kindlaks määratud WHO (Maailma Tervise-organisatsioon) poolt ja põhineb kehamassiindeksil (BMI), mis arvutatakse: kehakaal kilogrammides jagatakse pikkuse ruuduga (m²)
Body mass index: BMI=kg/m²
Täiskasvanute puhul on ülekaalulisus määratletud kui kehamassiindeks ≥25 ja rasvumine kui kehamassiindeks ≥30. Lastel ja noorukitel on ülekaalulisus määratletud kui kehamassiindeks ≥85 protsentiili (pc) vanuse ja soo kohta ning rasvumine kui ke-hamassiindeks ≥95 pc.
Rasvumine BBS-i puhul ei ole vale toitumise või vanemate hooletuse tulemus, vaid see on tingitud nälja ja küllastumise (täiskõhutunde) vahelisest tasakaalustamatusest
Hüpotaalamuse (aju hormoonide tootmise piirkond) ripsmekeste defektid ja hüpotaalamuse melanokortiin-4 retseptori (MC4R) raja kahjustus mõjutavad küllastushormooni, leptiini, toimimist, kahjustades keha võimet teada saada, millal ta on küllastunud
BBS-iga patsientidel võib olla ka liigne söögiisu, mis viib liigse toidu tarbimiseni (hüperfaagia)
BBS-ga inimestel ilmneb rasvumine juba imikueas ja süveneb vanusega
Sünnikaal on tavaliselt normaalne, kuid kuni 90% BBS-ga inimestest on esimese eluaasta jooksul kiire kaalutõus
BBS-i puhul domineerib eriti ohtlik rasvumise tüüp, mida nimetatakse kõhuõõne rasvumiseks, mille puhul rasvkude koguneb peamiselt kõhule ja siseorganitele ning toodab hormonaalselt aktiivseid aineid, mis häirivad teiste organite tööd ► Kõhunäärme rasvumine võib insuliiniresistentsuse tõttu viia lühikese aja jooksul 2. tüüpi diabeedi tekkimiseni, kuid selle mehhanism ei ole veel hästi mõistetav
Hinnanguliselt võib suhkurtõbi mõjutada kuni 45% BBSiga patsientidest
Suutmatus kehakaalu kontrollida võib raskendada südame ja veresoonte probleeme
Rasvumise esinemissagedus ja raskusaste on erinevatel patsientidel erinev
Kas sa teadsid, et?
Leptiin on rasvkoe (rasvkoe) rakkude poolt toodetud hormoon, mis aitab reguleerida energiatasakaalu, pärssides nälga. Leptiini peamine ülesanne on saata ajule signaal, mis annab teada, kui palju rasva on keha rasvarakkudes talletatud. Leptiin toimib hüpotalamuse rakuretseptoritele, vahendades seega söömist. Rasvumise korral esineb vähenenud tundlikkus leptiini suhtes (nagu insuliiniresistentsus 2. tüüpi diabeedi puhul), mille tulemuseks on suutmatus tuvastada küllastustunnet, vaatamata suurtele energiavarudele ja kõrgele leptiini tasemele. Seda seisundit nimetatakse leptiinresistentsuseks. Leptiinresistentsus põhjustab ohjeldamatut nälga ja vähendab põletatud kalorite arvu. On näidatud, et BBS-valgud mõjutavad leptiini reaktsiooni ja BBS-geenide kadumine põhjustab leptiini resistentsust. See on üks põhjus, miks paljud BBS-patsiendid on rasvunud.
2. Retinitis pigmentosa/kolvikeste-kepikeste düstroofia
Silmaprobleemid on BBSiga patsientide puhul keskse tähtsusega, kuna peaaegu kõigil patsientidel esineb progresseeruv nägemiskadu. Esimene sümptom on tavaliselt öine pimedus, mis avaldub tavaliselt 8-9 aasta vanuselt.
Mis on sellise nägemiskaotuse põhjus?
Võrkkest on väga õhuke kiht silma tagaküljel, mis võtab vastu nägemissignaale. Võrkkesta ülesanne on muuta valgussignaalid närviimpulssideks, mis edastatakse edasi ajju ja võimaldavad seega nägemist.
Võrgustik sisaldab kahte tüüpi nägemisretseptoreid (fotoretseptoreid), nimelt kolvikesi ja kepikesi. Kepikesi on rohkem kui kolvikesi (umbes 120 miljonit vs. 6 miljonit) ja nad on tundlikumad. Kepikesed on tundlikud valguse intensiivsuse suhtes, võimaldavad musta ja valget nägemist ja asuvad peamiselt võrkkesta perifeersetes osades. Kolvikesed on koondunud võrkkesta keskosasse ja vastutavad värvinägemise ja nägemise fookuse eest
Võrkkesta degeneratsiooniprotsess / Peamised ühised nägemissümptomid
BBS-patsientide võrkkesta degeneratsiooniprotsess algab tavaliselt varases lapsepõlves, esialgu öise pimeduse tekkimisega (kepikeste kadumine), sellele järgneb tunnelnägemine. Kepikeste ja kolvikeste taandareng põhjustab nägemisvälja järkjärgulist ahenemist. Patsientidel võib tekkida ülitundlikkus valguse suhtes ja raskused kohaneda muutuvate valgustingimustega. Sümptomite ilmnemise järjekord sõltub sellest, millised fotoretseptorid, kas kepikesed või kolvikesed taandarenevad esimesena.
Lisaks toimub närvirakkude degeneratsioon, mille tulemuseks on nägemisnärvi kahjustus (nägemisatroofia). Kuna nägemisnärv edastab võrkkesta teavet ajule, on nägemisatroofia seotud nägemise kadumisega. Samuti ilmneb väikeste võrkkesta veresoonte ahenemine, mis põhjustab isheemilisi muutusi.
► Enamikul BBS-ga patsientel (üle 90%) tekibpuberteedi või varase täiskasvanuea jooksul raske nägemispuudulikkus.
Kas sa teadsid?
Täiendavad teadmised kepikeste ja kolvikeste degeneratsiooni bioloogiast: Kepikesed ja kolvikesed on võrkkesta fotoretseptorrakud ja neil on spetsiaalne valgust neeldav segment. Need segmendid on muudatustega ripsmekesed BBS-mutatsioon põhjustab valguse transpordi häiret valguse neeldumisel segmendi ja raku teiste osade vahel. See transpordipuudulikkus põhjustab kepikeste ja kolvikeste surma ning võrkkesta täielikku degeneratsiooni ja pimedaks jäämist.
Väikesed ühised visuaalsed sümptomid
|
|
|
|
3. Polüdaktüülia
Polüdaktüülia on kaasasündinud täiendavate sõrmede või varvaste olemasolu ja see on Bardet-Biedli sündroomi peamine tunnus. Tavaliselt eemaldatakse lisasõrmed/varbad varases lapsepõlves, seega võib nende kunagine olemasolu ununeda ja mõjutada diagnostilist protsessi.
Polüdaktülia esineb ligikaudu 70%-l BBS-patsientidest, kusjuures lisavarba olemasolu on sagedasem kui lisasõrme olemasolu. Sõrmed ja varbad võivad olla ka kokku kasvanud (sündaktüülia), eriti sageli esineb see teise ja kolmanda varba puhul. Sõrmed ja varbad võivad mõnikord olla ebatavaliselt lühikesed (brahüdaktüülia), jalad võivad olla laiad, lühikesed ja lamedate võlvidega. Sündaktüülia või brahhüdaktüülia liigitatakse BBS-i väiksemateks sümptomiteks.
4. Hüpogonadism
Meeste puhul nimetatakse munandite väikest suurust ja halba funktsiooni „munandihüpogonadismiks“. See võib väljenduda väikese peenise, munandite laskumata jätmise („krüptorhism“) või puberteedi alguse edasilükkumisena. Laskumata munandid on seotud suurenenud riskiga munandivähi tekkeks ja neid ei tohiks jätta ravimata. BBS mehed on peaaegu eranditult viljatud.
Naistel on täheldatud mitmesuguseid genitaalide väärarenguid, mistõttu BBS naiste viljakus on madal. See võib väljenduda emaka, munajuhade või munasarjade alaarengus. Menstruatsioonitsüklid on sageli hilinenud ja võivad järgida ka ebaregulaarset tsüklit. Viljakuse määr on madal, kuid mõlemast soost isikutel on teadaolevalt olnud bioloogilisi lapsi.
Patsientidel võivad esineda intellektuaalne mahajäämus, kõne- ja keele arenguline mahajäämus, tähelepanuhäired, nõrk arutlusvõime ja emotsionaalne ebaküpsus
Bardet-Biedli sündroomi puhul võib arenguhäire ulatus olla erinev ►Raskeid õpiraskusi esineb vaid vähemikul BBS-patsientidest ja paljudel on vaimne areng normaalne
Mõned BBS-lapsed vajavad koolis täiendavat tuge, raskused on seotud meeldejätmisprotsessidega, eriti päheõppimisega
Arengu hilinemine võib olla märgatav juba üsna varakult, kuigi põhioskused saavutatakse normaalse või veidi hilinenud aja jooksul. Kõne areng on sageli hilinenud
BBS on üsna sageli seotud ärevushäiretega. Madal meeleolu, paanikahood, kinnisideed ja sundmõtted, viha ja halb emotsioonide reguleerimine mõjutavad sageli ka BBSiga täiskasvanuid ja noori. On ebaselge, kas see on osa sündroomist või selle kaudne tagajärg. Tõenäoliselt on tegemist mõlema kombinatsiooniga
BBS-iga lastel võivad ilmneda autistlikud kalduvused, kompulsiivne käitumine, vastumeelsus muutuste suhtes, emotsionaalne ebaküpsus, aja planeerimise oskuse puudumine ja tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire
Kuidas määratakse BBS-patsientide intellektuaalne areng, jääb ebaselgeks
6. Neerude väärarengud ja talitlushäired
Neerurakkudes leidub ripsmekesi, mis selgitab, miks BBS-patsientidel esineb neerude talitlushäireid ja väärarenguid. Neerude väärarengud mõjutavad vähemalt 50% BBS-patsientidest.
Enamasti diagnoositakse neeruhaigus viieaastaseks saamisel, kuid see võib avastada ka esimese eluaasta jooksul.
BBS-i neeruhaigus võib olla igaühel väga erinev ja erineva kliinilise tähendusega.
Neeru tsüstide teke on kõige tavalisem muutus ja see võib viia ohtlike tüsistusteni, nagu kroonilise neeruhaiguse (KNH) või KROONILISE NEERUHAIGUSE LÕPPSTAADIUMI (ESRD) tekkeni. Neerutsüstid avastatakse sageli enne sündi või varases lapseeas ja need on põhjustatud neerutorukeste rakkude ripsmekeste funktsiooni häirumisest.
Neerutorukesee ripsmekeste funktsiooni puudumine põhjustab kontsentreerimata uriini ülemäärast väljutamist. Vedelik koguneb neerukoes ja põhjustab tsüstide (vedelikuga täidetud sopististe) moodustumist, mis hävitavad ja asendavad järk-järgult neerukude. Kahjustatud neerud ei suuda oma funktsiooni täita.
Polüuuria, ülemäärane uriinieritus ja polüdipsia, sellest tulenev liigne janu, kuulu-vad BBS-i varaste sümptomite hulka ja on uriini kontsentreerimise häirumise tunnus.
► BBS-i puhul võib täheldada mitmesuguseid neeruhaigusi, sealhulgas väärarenguid kuseteedes: vesikoureteraalne refluks, hüdronefroos, düsplastiline tsüstiline haigus, puuduv(ad) neer(ud), dupleksneer, hoburaudneer või ektoopiline neer, neurogeenne põis; krooniline glomerulonefriit ja defektne tubulaarne kontsentreerumisvõime.
Hiljutised teaduslikud andmed näitavad, et:
- BBS-iga imikutel ja väikelastel täheldatud tõsised neerumuutused viitavad oluliselt suurenenud riskile hilisemaks neerukahjustuseks.
- Kui BBS-ga imikutel ja väikelastel on muutused kerged, nagu see on BBS 1 geeni spetsiifiliste mutatsioonide puhul, on hilisema neerukahjustuse risk väike.
- Täiskasvanueas, sõltumata varajastest muutustest neerudes, põhjustavad rasvumine, hüpertensioon ja diabeedi teke täiendavat riski neerupuudulikkuse mtekkeks.
- Üldiselt oli ligikaudu 31%-l lastest ja 42%-l täiskasvanutest neerupuudulikkus; 6%-l lastest ja 8%-l täiskasvanutest oli kaugelearenenud neerupuudulikkus.
- Lõppstaadumis krooniline neeruhaigus nõuab dialüüsi või neerusiirdamist
- BBSiga patsientidel, kellele on tehtud neerusiirdamine, on pikaajaline tulemus soodne.
Võib esineda neerude düsplaasia (neerud ei ole täielikult välja arenenud) või üks neer puududa. Kui mõlemad neerud on düsplastilised, võib sõltuvalt kõrvalekallete raskusastmest olla neerufunktsioon häiritud ja vajalikuks võib osutuda neeruasendusravi (dialüüs või neerusiirdamine).
Vesikoureteraalne refluks - see on olukord, kus uriin voolab põiest tagasi neerudesse) ja võib sel viisil soodustada kuseteede infektsioonide tekkimist.
Hoburaudneer – seisund, mil neerud ühinevad (sulanduvad) raseduse ajal altpoolt kokku, moodustades „U“ kuju, mis annab sellele nime hoburaudneer. Uriini äravool neerudest võib olla häiritud, mille tagajärjel suureneb neerukivide ja kuseteede infektsioonide esinemissagedus. Hoburaudneer võib esineda iseseisvalt või koos teiste häiretega.
Ristiühendusega ektoopia tekib siis, kui mõlemad neerud arenevad ühel ja samal pool keha. Paljudel juhtudel võivad kaks neeru olla ka kokku “sulanud”, säilitades oma veresooned ja kusejuha.
Multitsüstiline düsplastiline neer (MCDK ) on levinud ja hästi äratuntav näide ühepoolsest neerudüsplaasiast. Haigestunud lastel on tavaliselt hea üldine neerufunktsioon koos kontralateraalse kompenseeriva neeru hüpertroofiaga. Seevastu kahepoolse neerudüsplaasiaga lastel on oht neerufunktsiooni tõsiseks krooniliseks languseks, kuigi haiguse kulg on kliiniliselt väga erinev.
Neerude düsplaasia tekib siis, kui ühe või mõlema neeru sisemised struktuurid ei arene normaalselt. Neerude düsplaasia võib olla ühe- või kahepoolne, segmenteeritud või hajus. Düsplastilised neerud on sageli tsüstilised, kuid erinevalt polütsüstiliste neeruhaiguste tüüpilisest esinemisest ei ole need neerud massiliselt suurenenud, vaid on umbes sama suured või väiksemad kui normaalse vanusega neerud. Neerude düsplaasia on üks sagedasemaid kroonilise neerupuudulikkuse põhjuseid lastel.
Neurogeense põie põhjuseks on põie funktsiooni kontrollivate närvide talitlushäire ja põis ei pruugi õigesti täituda või tühjeneda. Põie lihased võivad muutuda üliaktiivseks ja tõmbuda ebanormaalselt kokku, isegi enne põie täitumist, või muutuvad lihased liiga lõdvaks ning tekib uriinipidamatus. Teistel juhtudel muutuvad lihased väheaktiivseks ja isegi kui põis on täis, ei tõmbu lihased kokku ning inimene ei pruugi tunda tunnet või tungi tualetti minna.
Neuroloogilised kõrvalekalded |
|
Brahüdaktüülia | (lühikesed sõrmed ja varbad) ja sündaktüülia (kokku sulanud sõrmed või varbad) |
Polüuuria/polüdipsia | (vt eespool) kui uriinikontsentratsiooni defektide sümptomid on levinud isegi peaaegu normaalse neerufunktsiooniga ja ilma suurte tsüstideta patsientidel |
2. tüüpi suhkurtõbi | Rasvumise tagajärjel võivad tekkida 2. tüüpi suhkurtõbi ja metaboolne sündroom |
Hambaarengu häired | sealhulgas hüpodontia (kaasasündinud puuduolevad hambad), hammaste ahenemine, lühikesed juured ja kõrge kaarega suulagi |
kaasasündinud südamedefektid | südameklapi stenoos, avatud arterioosjuha, kardiomüopaatiad |
Maksamuutused | ulatuvad fibroosist kuni sapiteede ja kõigi sidekanalite tsüstilise laienemiseni |
Seedetrakti haigused | nagu Hirschsprungi tõbi, tsöliaakia, Crohni tõbi |
Düsmorfia (ebanormaalse kujuga kehaosa) | Kõige sagedamini teatatud BBS-i tunnused on:
|
Kas olete sellest varem kuulnud?
Nagu hiljuti on näidatud, esineb BBS-patsientidel sagedamini ka teatavaid autoimmuunhaigusi:
põletikulised soolehaigused nagu Crohni tõbi, 1. tüüpi diabeet, reumatoidartriit, hüpotüreoidism ja Hashimoto türeoidiit.
Mõned uuringud näitavad seost tsiliopaatia ning düsreguleeritud immuunsüsteemi ja vereloome ja immuunsuse vahel. Mõned neist muutustest on seotud BBS-i põhjustatud rasvumisega, mis viib BBS-i patsientidel valgete vereliblede kõrgendatud kontsentratsioonini. Rasvumine võib esile kutsuda madala astme metaboolse põletiku seisundi ja üks peamisi osalejaid rasvumisega seotud põletikus on leptiin, adipotsüütidest pärinev hormoon, mis toimib põletikupõhise tsütokiinina. On näidatud, et leptiini signaalimine kesknärvisüsteemis reguleerib immuunvastuseid. Seega on võimalik, et defektne leptiini signalisatsioon närvisüsteemis aitab otseselt kaasa autoimmuunsuse suurele esinemissagedusele BBS-patsientidel.
BBS on nii haruldane haigus, et paljud lastearstid ei ole oma karjääri jooksul kunagi kohtunud selle sündroomiga patsiendiga. Varajane diagnoosimine annab teile parema võimaluse pakkuda oma lapsele õiget arstiabi.
Diagnoosi püstitamiseks on vaja teada patsiendi haiguslugu, sümptomeid ning füüsilist ja intellektuaalset arengut, samuti laboratoorsete uuringute tulemusi. Kliiniliste ilmingute esinemise suure varieeruvuse ja nende ilmnemise erinevate aegade tõttu vajab BBS-kahtlusega patsient regulaarset hindamist. Lõpuks kinnitab geneetiline test selget diagnoosi, kuigi uusi BBS-i põhjustavaid mutatsioone tuleb veel tuvastada.
Perekondlik anamnees
BBS on autosoomne retsessiivne haigus, mis tähendab, et haiguse tekkeks on vaja kaht vigast koopiat konkreetsest geenist. Enamasti on vanemad terved kandjad ja neil puuduvad sümptomid, sest kummalgi neist on ainult üks vigane koopia. Geeni mutatsioon võib siiski olla ka mittepärilik, st geeni vigase koopia moodustumine on toimunud spontaanselt embrüo arengu ajal. Seda nimetatakse „de novo mutatsiooniks“.
Radioloogilised, ultraheliuuringud
Radioloogilised, ultraheliuuringud, et tuvastada tsüstide või muude kõrvalekallete olemasolu kuseteedes, munandites ja maksas.
Ultraheliuuringud: näitab neeru tsüstide või muude väärarengute esinemist kuseteede või reproduktiivsüsteemi puhul.
Südame ultraheliuuring: südamedefektide, südame hüpertroofia või häiritud talitluse diagnoosimiseks.
Täielik silmauuring
Täielik silmauuring, et tuvastada võrkkesta degeneratsiooni, nt pigmentoosse retinopaatia olemasolu. Retinitis pigmentosa võib avastada silmamuna läbivaatuse teel, kasutades pärast pupilli laiendamist spetsiaalset lampi.
Nägemisvälja mõõtmine viiakse tavaliselt läbi pärast umbes 7-aastast vanust, sest. see nõuab aktiivset koostööd patsiendiga.
ERG
Elektroretinogramm (ERG) on silmauuring, mida kasutatakse retinopaatia diagnoosimiseks ja mida võib teha igas vanuses. See hõlmab võrkkesta elektrilise reaktsiooni registreerimist valguse stimuleerimisele ja võib näidata varaseid muutusi kahe esimese eluaasta jooksul, kuigi märkimisväärseid muutusi on harva näha enne viieaastaseks saamist.
Endokrinoloogiline hindamine
Endokrinoloogiline hindamine peab hõlmama suhkurtõve tunnuste ja sümptomite hindamist koos järgneva suukaudse glükoosi taluvuse testimisega, kui see on asjakohane. Oluline on kilpnäärme funktsiooni, lipiidiprofiili ja sekundaarsete sugutunnuste arengu hindamine. Vajaduse korral võib teha täiendavaid hüpofüüsifunktsiooni uuringuid ja alustada hormoonasendusravi. Noorukieas avastatakse vereanalüüsidega sagedased suguhormoonide sekretsiooni häired (testosteroon või östrogeen).
Geneetiline testimine
Geneetiline testimine Kuna BBS võib olla põhjustatud erinevate geenide mutatsioonidest ja sümptomid võivad viidata teistele sündroomidele, mis on samuti seotud ripsmekeste talitlushäirega, pakub mitme geeni paneeli analüüs suunatud järgmise põlvkonna sekveneerimise (NGS) abil kõige tõhusamat lähenemist BBS-i molekulaarse diagnoosi saamiseks.
Genotüübi ja fenotüübi vahelised seosed on ebaselged ja kliiniline varieeruvus on suur nii perede sees kui ka perede vahel. Kõige sagedamini esinevad mutatsioonid hõlmavad järgmisi geene:
BBS 1 – 23.4% kõikidest BBS patsientidest
BBS10 – 14.5% kõikidest BBS patsientidest
BBS 2 – 9.6% kõikidest BBS patsientidest
BBS12 – 6.4% kõikidest BBS patsientidest
Kas BBS-i võib segi ajada teiste haigustega
Kuidas me vahet teeme?
Jah, BBS-i võib segi ajada teiste sarnaste sümptomitega sündroomidega. Diagnoosi ei ole alati lihtne kiiresti kindlaks teha. Patsientidel esinevad sageli erinevate sündroomide ühised tunnused ja sümptomid.
lisaks BBSiga ühistele tunnustele esinevad selles sündroomis tavaliselt neuroloogilised häired (tasakaaluhäired või koordinatsiooni puudumine ja/või jalgade halvatus). Vastutavad geenid erinevad BBS-i põhjustavatest geenidest.
on iseloomulikud võrkkesta kõrvalekalded, rasvumine, progresseeruv kuulmislangus, neerude kõrvalekalded, diabeet ja hüpogonadism poistel. Mõned neist sümptomitest on sarnased BBSiga, kuid neil patsientidel ei esine polüdaktüüliat ega õpiraskuseid. Haigust tekitavd geen on tuvastatud ning see ei erineb BBSi puhul esinevatest geenidest.
ühendab endas retinopaatia koos lühinägelikkuse, rasvumise ja spetsiifiliste hambumusanomaaliatega. Haigust tekitav geen on tuvastatud ega ole sama BBS põhjustavate geenidega.
põhjustab suguelundite kõrvalekaldeid, üleliigseid sõrmi ja südamedefekte. BBSist eristab pigmentoosse retinopaatia puudumine.
Õigesti püstitatud diagnoos varases lapsepõlves võib toetada Bardet-Biedli sündroomi tõhusat käsitlust. Ehkki praegu on käimas uuringud BBSi ravimi väljatöötamiseks, puudub seni haigusele põhjuslik ravi. Patsiendi eluiga ei ole sündroomi tõttu vähenenud, kuid BBSiga inimesed vajavad eriarstiabi ja on paljudel juhtudel oma igapäevaelus sõltuvad teiste inimeste abist.
BBSi ravi keskendub tavaliselt inimese konkreetsetele sümptomitele ning nedne leevendamisele, vajalik on multidistsiplinaarset ravi, mis hõlmab nefroloogi, oftalmoloogi, endokrinoloogi ja geneetiku kaasamist. Patsiendid ja nende perekonnad vajavad abi ka õppimise toetamiseks ning psühholoogilist tuge.
BBSi tõttu võib olla laste areng oluliselt hilinenud ja piiratud. Esineda võivad ärevushäired. Sageli võib BBS põhjustada psüühikahäireid ja depressiooni ka patsiendi perekonnaliikmetel. BBS-patsiendid võivad olla oma igapäevaelus oluliselt piiratud ja kannatada oluliselt vähenenud nägemisvälja all. Pimedus võib põhjustada tõsiseid psühholoogilisi vaevusi või isegi depressiooni. BBS võib põhjustada ka käitumisprobleeme ja eriti lapsed võivad selle tagajärjel kogeda vaimset ja füüsilist kiusamist.
Hiljutised uuringud on näidanud, et kõigi BBS-i sümptomite ja ripsmekeste talitlushäire ühine punkt on glükosfingolipiidide (GSL) ainevahetuse düsregulatsioon. Uuritakse, kuidas seda ainevahetuse defekti täpsemalt mõjutada, et säilitada ripsmekeste struktuur ja signalisatsioon ning seega viia patoloogia paranemiseni mitmetes organites. See ravivõimalus on alles eksperimentaalses staadiumis ja selle tulemuslikkus vajab tõestamist.
Nägemishäired
BBSiga patsientide süveneva nägemislanguse ravi käesolevalt puudub, mistõttu sellega kohanemine on patsiendile püsiv väljakutse. BBSi puhul põhjustab nägemise kaotus noortele patsientidele olulisi raskusi koolis käimisel ning vabal ajal. samuti füüsilise turvalisuse tagamisel, oluliselt suureneb õnnetusjuhtumite oht, näiteks liikluses. BBS-ga laste haridus peaks hõlmama ettevalmistust nägemise kaotuse suhtes.
Väga oluline on õpetada patsiente kasutama pimedate kirjatähti, liikumistreeninguid, kohanemisoskusi ja arvutioskusi (sealhulgas häältuvastusja transkriptsioonitarkvara), samuti suures kirjas lugemismaterjali kasutamist, kui nägemine on veel olemas, ja seda nii kaua, kuni nägemine on säilinud
Eluruumid tuleks kujundada/kohandada nii, et kõrvaldada nägemispuudega inimese jaoks kõik ohuallikad
Varajane koolitus kasutamaks pimedate valget keppi on iseseisvuse toetamiseks hädavajalik ja seda võib alustada noorematel lastel, kui on halvenenud pimedas nägemine
Varajane hindamine nägemispuude spetsialisti poolt võib aidata kaasa liikumistreeningu pakkumisele ja toetada iseseisva eluviisi arendamist
Nägemishäireid tuleks arutada perearsti või optometristiga
Spetsiaalsed prillid kaitsevad silmi päikese eest, olemas on spetsiaalsed kontaktläätsed, millel on keskel punane filter
Rasvumine
Rasvumise ravi võib hõlmata dieeti, kehalist koormust ja käitumisteraapiat. Ülekaalulisusest tulenevate komplikatsioonide nagu kõrge kolesteroolitaseme ja diabeedi ravi ei erine tavapärasest ravist. Umbes 60% BBS-patsientidest on ka hüpertensioon (kõrge vererõhk), mis nõuab ravimeid. BBS-patsiendi toetamiseks on soovitav, et kogu pere muudaks oma toitumisharjumusi ning eluviisi.
Vanemad peaksid olema lapsele eeskujuks tervisliku toitumise ja füüsilise aktiivsusega, nt seadma perele eesmärgi olla vähemalt üks tund iga päev füüsiliselt aktiivne. Mõned kasulikud näpunäited:
Otsige alati võimalusi kõndimiseks; vältige lifti kasutamist ja võimaluse korral vältige auto või bussiga sõitmist.
Kasutage ära kohalike spordiklubide pakkumisi ja andke teile/ teie lapsele võimalus regulaarselt kohtuda teiste lastega ja olla osa spordirühmast.
Vähendage mobiiltelefonide, nutividinate, televiisorite ja arvutite ekraaniaega.
Ärge pakkuge toitu preemiaks.
Julgustage lapsi jooma pigem vett kui suhkrulisandiga jooke, näiteks karastusjooke, spordijooke ja puuviljamahlajooke.
Olge ettevaatlik portsjonite suurusega ja püüdke neid vähendada.
Jälgige regulaarselt kehakaalu, pikkust ja vererõhku.
BBSiga patsientide rasvumise põhjuseks on hüpotaalamuse melanokortiin-4 retseptori (MC4R) raja kahjustus. seetõttu võib väga paljulubav ravivõimalus olla setmelanotiid, MC4R agonist, mis on hiljuti spetsiaalselt heaks kiidetud kroonilise kehakaalu raviks BBSiga täiskasvanud ja pediaatrilistel patsientidel alates 6 aasta vanusest.
Käitumishäired
Füsioteraapia, eripedagoogika ja logopeedia toetavad varast sekkumist arengulise mahajäämuse parandamiseks. Enamik BBSiga täiskasvanutest on võimelised arendama iseseisvaid eluks vajalikke oskuseid.
Varakult alustatud aktiivne eluviis pidurdab rasvumist, parandab liikumisvõimet ja mõjub soodsalt ka kognitiivsete oskuste, sealhulgas õppimise arengule.
Arengupeetuse ja/või kognitiivsete häirete puhul tuleks arvestada vanust ja individuaalseid vajadusi.
Neerufunktsiooni häirumine
BBSiga patsientidel võib tekkida KNH. neerufunktsiooni häire varajane avastamine ja asjakohase ravi rakendamine aeglustab oluliselt kroonilise neeruhaiguse progresseerumist ja võib neeruasendusravi (neerusiirdamine, dialüüs) vajaduse lõkata paljude aastate võrra edasi. Kroonilise neeruhaiguse tüsistuste, nagu aneemia või metaboolne atsidoos, esinemine on näidustus farmakoloogiliseks korrigeerimiseks. Vajalik võib olla mõningate toitumismuutuste tegemine, eriti kui haigus progresseerub ja neerufunktsioon. Toitumisjuhised põhinevad kroonilise neeruhaiguse raskusastmel. Kroonilise neeruhaiguse raskusastmed ulatuvad 1. staadiumi minimaalsetest kahjustuset 5.staadiumini, mil tegemist on lõppstaadiumi neeruhaigusega (ESRD).
Tavaliselt on hea, eriti varajases staadiumis, teha koostööd sertifitseeritud dietoloogiga, et kohandada toitumine vastavalt neerufunktsioonile. KNH-dieedi eesmärk on aeglustada haiguse progresseerumist ja vähendada kahju, mida jääkainete ja vedeliku kogunemine võib teistele organitele, eelkõige südamele ja südame-veresoonkonnale, põhjustada.
Üldiselt soovitatakse tungivalt vähendada naatriumi tarbimist
Haiguse staadiumist lähtuvalt võib lõpuks soovitada ka valkude tarbimise piiramist
Kui haigus edeneb ja neerufunktsioon langeb normväärtusest alla 70%, võib soovitada fosfori ja kaaliumi piiramist. Need on kaks elektrolüüti, mis võivad liigse kogunemise korral organismile kahjulikuks osutuda
KNH hilisemates staadiumides tekkida võivate toitainete puudujääkide korrigeerimiseks kasutatakse tavaliselt mitmeid toidulisandeid
Mõnel patsiendil on lõppstaadiumis neeruhaiguse tekkimisel vajalik neeruasendusravi/dialüüs või neerusiirdamine ► BBSiga patsientidel on neerusiirdamisega seotud prognoos hea
Polüdaktüülia. Suguelundite väärarengud
Üldiselt eemaldatakse täiendavad sõrmed või varbad, võimalusel eraldatakse ühendatud sõrmed. Operatsioon tehakse tavaliselt varases lapsepõlves, 1-2-aastaselt. Mõnikord tehakse suguelundeid puudutavate kõrvalekallete kirurgiline korrigeerimine. Operatsioon võib olla ka BBSiga patsientide puhul probleemiks. Üldine anesteesia nõuab mitmeid väga hästi koordineeritud toiminguid, mis sõltuvad hingamisteede anatoomiast. Mõnedel BBSiga patsientidel võivad olla olulised anatoomilised kõrvalekalded hingamisteedes ja see võib põhjustada suuremaid raskusi hingamisteede avatuna hoidmisel üldanesteesia ajal. Anesteesiaravimeid võib manustada otseste närviblokaadidena kehapiirkonda, sellisel juhul saab patsient olla omahingamisel.
Puberteet:
Kui lapsed lähenevad puberteedieale, on oluline jälgida hormoonide taset, et otsustada hormoonasendusravi vajalikkuse osas
Lisaks ei tohiks eeldada, et haiguse all kannatavad inimesed on viljatud, mistõttu on soovitatav arutada rasestumisvastaste vahendite kasutamist
Millised on väljavaated?
Mis juhtub minu lapsega tulevikus?
BBS diagnoosimise järel tehakse tavaliselt täiendavaid uuringuid, et avastada muid võimalikke selle sündroomiga seotud muutusi, ning määratakse kindlaks edasine ravi.
Üldist tervist, neerufunktsiooni, suguhormoonide taset, glükoositaluvust/ diabeedi esinemist ja kaasnevaid lipiidainevahetuse häireid jälgitakse regulaarselt kogu elu jooksul. Uuringute sagedus sõltub leitud kõrvalekalletest ja nende arengustaadiumist. Neid kontrolle tehakse sagedamini intensiivse kasvu ajal, st varases lapsepõlves või noorukieas, või tuvastatud probleemide korral. Oftalmoloogiliste kontrollide sagedus sõltub võrkkesta düstroofia progresseerumisest.
Noorukieas või varases täiskasvanueas võib paljudele patsientidele olla väga kasulik leida tugirühm, psühholoogiline abi või kontakt sama haiguse all kannatavate inimestega.
Oluline on säilitada aktiivse eluviisi harjumus. See võib parandada rakkude insuliinitundlikkust / võidelda liigse kehakaalu tõusu ja sellega seotud häirete, sealhulgas diabeedi või rasvmaksahaiguse vastu. Aktiivne eluviis, nagu hiljutised uuringud on näidanud, parandab ka BBSiga patsientide kognitiivseid funktsioone, õppimist ja mälu.
Palun arvestage:
Haiguse dokumenteerimine ja uuringute tulemused
Harvaesinevate ja keeruliste haiguste, nagu BBS, puhul tasub koguda kõik meditsiiniliste uuringute tulemused (sh kehakaal, vererõhk) ning need regulaarselt dokumenteerida.
Selline andmete kogumine ja jälgimine võib olla väga kasulik haiguse kulue hindamisel, diagnoosi püstitamisel ja eriarstiabi planeerimisel.
BBS patsiente kaasavates teadusuuringutes osalemine võimaldab haiguse mõistmise paranemist ning uute ravimeetodite välja töötamist, mis edendab edasist diagnoosimist ja ravi.
Kui teil on küsimusi või tunnete, et vajate toetust, pöörduga julgelt oma perearsti või lastenefroloogi poole. Paljudes riikides on olemas BBS-patsientide tugirühmad. BBS on haruldane haigus ja seda ei ole veel piisavalt uuritud. Teabevahetus ja oma kogemuste vahetamine võib olla paljudele patsientidele ja nende peredele väga kasulik. Nende rühmade ja sihtasutuste tegevuse raames korraldatakse kohtumisi, loenguid ja ühised suve/talvepäevi. BBS-i patsientide organisatsioonide lingi leiate siit.
Kui teil on muid küsimusi või vajadus toetuse järele, rääkige sellest julgelt oma perearstile või lastenefroloogile.
Kroonilise haiguse diagnoosimine on heidutav, kuid teie või teie lapse haiguse mõistmine on esimene samm selle sümptomite kontrolli alla võtmiseks. Mõned terminid, mida arstid võivad kasutada, on järgnevas tabelis lahti seletatud. Mida need tähendavad:
KNH | krooniline neeruhaigus | |
Kreatiniin | lihastest pärinev jääkaine, mille taset veres kasutatakse neerufunktsiooni hindamiseks | |
Tsüstatiin C | valk, mida toodavad kõik tuumaga rakud ja mille mõõtmist vereseerumis kasutatakse neerufunktsiooni hindamiseks;filtreerub vabalt läbi glomeerulite ja läbib seejärel reabsorptsiooni ja täieliku lagunemise, mistõttu selle tase veres korreleerub glomerulaarfiltratsiooni kiirusega. Kuna selle kontsentratsioon sõltub vanusest, kehakaalust, pikkusest ja lihasmassist, kasutatakse tsüstatiin C asjakohaste valemite abil glomerulaarfiltratsiooni kiiruse hindamiseks | |
Crohni tõbi | põletikulise soolehaiguse (IBD) tüüp, autoimmunoloogiline häire, mis võib esineda BBS-patsientidel. See põhjustab seedetrakti põletikust tingitudkõhuvalu, tugevat kõhulahtisust, väsimust, kehakaalu langust ja alatoitumust | |
| Dialüüs | Protsess, mille käigus teie verest eemaldatakse kunstlikult jääkaineid ja liigset vedelikku. Dialüüsi on kahte peamist tüüpi – hemodialüüs ja peritoneaaldialüüs. Hemodialüüsi käigus filtreeritakse teie verd välise masina abil, mida nimetatakse dialüsaatoriks. Peritoneaaldialüüs toimib nii, et dialüüsilahus juhitakse kateetri kaudu teie kõhtu, et filtreerida teie verd teie kehas | |
ESKD (End-Stage Kidney Disease) | lõppstaadiumi neeruhaigus, kroonilise neeruhaiguse , viimane staadium ja kõige raskem vorm, mil neerude töö on lakanud ning tavaliselt on vajalik neeruasendusravi (dialüüs või neerusiirdamine) | |
| GFR (Glomerular Filtration Rate) | Hinnanguline Glomerulaarfiltratsiooni kiirus, kiirus, millega neerud (täpsemalt nende glomeerulid ehk päsmakesed) filtreerivad verest jääkaineid | |
Hirschsprungi tõbi | jämesoole loomulikku liikumist reguleerivate närvide puudumine | |
| Insuliin | on kõhunäärme poolt toodetud hormoon, mis reguleerib glükoosi (suhkru) transporti rakkudesse ja selle kasutamist energia tootmiseks. Eritumist stimuleerib suurenenud glükoosisisaldus vereringes | |
Insuliiniresistentsus | insuliinile tundetud rakud, mistõttu glükoos ei saa rakkudesse tungida | |
Noktuuria | sage urineerimine öösel (pärast unest ärkamist) | |
Polüdipsia | liigne janu ja vedeliku tarbimine. Selle seisundiga inimesed ei tunne vee joomisel küllastust ning tarbivad rohkem vett kui vajalik | |
Polüuuria | ülemäärane või ebatavaliselt suur uriini tootmine või väljutamine (täiskasvanutel üle 3L/24h) | |
Nefroprotektsioon | meetmed, mis aitavad vältida mis tahes põhjusel tekkinud neerukahjustust. |
Aoife M Waters, Philip L Beales. Bardet-Biedl syndrome. GeneReviews. 2015; www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK1363/.
Beales P, Elcioglu N, Woolf AS, Parker D, Flinte F. New criteria for improved diagnosis of Bardet-Biedl syndrome: results of a population survey. J Med Genet. 1999 Jun; 36(6):437-46
Castro-Sánchez S, María Álvarez-Satta M, Marta Cortón M, et all. Exploring genotype-phenotype relationships in Bardet-Biedl syndrome families J Med Genet 2015 Aug;52(8):503-13.
Florea L, Caba L , Gorduza EV. Bardet-Biedl Syndrome-Multiple Kaleidoscope Images: Insight into Mechanisms of Genotype-Phenotype Correlations. Genes (Basel). 2021 Aug 29;12(9):1353.
Forsythe E, Beales PL, Bardet–Biedl syndrome Eur J Hum Genet. 2013 Jan;21(1):8-13
Forsythe E, Kenny J, Bacchelli C, Beales PL Managing Bardet–Biedl Syndrome—Now and in the Future Front Pediatr. 2018; 6: 23
Forsythe E., Sparks K., Best S., Borrows S., Hoskins B., Sabir A., Barrett T., Williams D., Mohammed S., Goldsmith D., et al. Risk factors for severe renal disease in Bardet–Biedl syndrome. J. Am. Soc. Nephrol. 2016; 28:963–970
Haws R.M., Joshi A., Shah S.A., Alkandari O., Turman M.A. Renal transplantation in Bardet–Biedl Syndrome. Pediatr. Nephrol. 2016;31: 2153–2161. doi: 10.1007/s00467-016-3415-4
Husson H, Bukanov NO, Moreno S, Smith M, Richards B et all. Correction of cilia structure and function alleviates multi-organ pathology in Bardet–Biedl syndrome mice Human Molecular Genetics, 2020, Vol. 29, 2508–2522
Khan Sa, MuhaGenetics of human Bardet-Biedl syndrome, an updates Clin Genet 2016 Jul;90(1):3-15.
Meng X, Long Y, Ren J, Wang G, Yin X, Li S. Ocular Characteristics of Patients With Bardet-Biedl Syndrome Caused by Pathogenic BBS Gene Variation in a Chinese Cohort. Front Cell Dev Biol. 2021
Tsyklauri O, Niederlova V, Forsythe E et all. .Bardet–Biedl Syndrome ciliopathy is linked to altered hematopoiesis and dysregulated self-tolerance. EMBO Rep. 2021 Feb 3; 22(2): e50785. Published online 2021 Jan 11. doi: 10.15252/embr.202050785
Weihbrecht K, Goar WA, Pak T, et al. Keeping an Eye on Bardet-Biedl Syndrome: A Comprehensive Review of the Role of Bardet-Biedl Syndrome Genes in the Eye. Med Res Arch. 2017; 5(9):https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5814251/.
Kohl S, AvniF, BoorPetall. Definition, diagnosis and clinical management of non-obstructive kidney dysplasia: a consensus statement by the ERKNet Working Group on Kidney Malformations. Nephrol Dial Transplant 2022Nov 23;37(12):2351-2362. doi: 10.1093/ndt/gfac207
https://rarediseases.org/rare-diseases/bardet-biedl-syndrome/